15
Tähendamissõnad kadunud lambast ja kadunud rahast

1 Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. 
2 Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu
 patuseid ja sööb koos nendega!” 

3 Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: 

4 „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta
 ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat
 kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? 

5 Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele 
6 ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile:
 „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” 

7 Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse
 pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei
 ole vaja meeleparandust. 

8 Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi
 on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega,
 kuni ta selle leiab? 

9 Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid,
 öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi,
 mille kaotasin!” 

10 Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe
 patuse pärast, kes meelt parandab.” 

Tähendamissõna kadunud pojast

11 Jeesus ütles: „Ühel inimesel oli kaks poega. 
12 Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa
 varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel. 

13 Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning
 reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades
 ohjeldamatult. 

14 Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange
 nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. 

15 Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see
 saatis ta oma väljadele sigu hoidma. 

16 Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja
 ükski ei andnud talle. 

17 Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu
 isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! 

18 Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle:
 „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, 

19 ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu
 üht oma palgalistest!”” 

20 Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles
 kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja
 langes poja kaela ja andis talle suud. 

21 Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja
 sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” 

22 Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja
 pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga 

23 ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, 
24 sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli
 kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema. 

25 Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis
 maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, 

26 ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. 
27 See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud
 nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.” 

28 Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue
 ja palus teda. 

29 Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind
 orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle
 kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda
 oma sõpradega. 

30 Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka
 pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!” 

31 Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja
 kõik, mis on minu, on sinu oma. 

32 Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see
 su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on
 leitud.”” 

 «  eelmine  10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18 , 19  järgmine  »