2
Häda ülekohtustele!

1 Häda neile, kes kavatsevad nurjatust
 ja hauvad oma voodites kurje mõtteid,
 et neid hommiku koites täide saata,
 sest nende käes on võim.
 

2 Nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile,
 kodasid, ja võtavad need ära;
 nad rõhuvad meest ja ta koda,
 igaühte ja ta pärisosa.
 

3 Sellepärast ütleb Issand nõnda:
 Vaata, selle suguvõsa vastu
 kavatsen ma õnnetust,
 millest te ei saa
 oma kaela välja kiskuda
 ega käia upsakalt püstipäi,
 sest aeg tuleb kuri.
 

4 Sel päeval tehakse teist pilkealused
 ja lauldakse teie kohta kahetsuslaulu:
 „Nüüd on see juhtunud,” öeldakse,
 „nüüd me oleme hävitatud sootuks;
 ta on vahetanud ära
 mu rahvale kuuluva osa.
 Oh, ta eemaldab mu sealt,
 ta jagab meie põllud vangistajaile!”
 

5 Seepärast ei ole sul kedagi,
 kes heidaks mõõdunööri liisuosaks
 Issanda koguduses.
 
 

6 „Ärge kuulutage!” kuulutavad nad.
 „Nõnda ei kuulutata!
 Teotus ei ulatu meieni!”
 

7 Kas nõnda räägitakse, Jaakobi sugu?
 Ons Issanda Vaim kannatamatu?
 Ons tema teod seesugused?
 Eks tee mu sõnad head sellele,
 kes sirgelt käib?
 

8 Aga juba eile oli mu rahvas
 tõusnud vaenlaseks;
 rõivaste pealt te tõmbate mantli nendelt,
 kes julgesti mööda lähevad,
 kes sõjast tagasi pöörduvad.
 

9 Te ajate ära mu rahva naised
 nende armsatest kodadest,
 te võtate nende lastelt
 minu ehted igaveseks.
 

10 Tõuske ja minge ära,
 see siin pole jäämise paik;
 oma rüvetatuse tõttu
 peab see valusalt hävima!
 

11 Kui tuleks mees,
 kes ajab tuult taga
 ja kõneleb valet:
 „Mina kuulutan sulle
 veinist ja vägijoogist”,
 siis oleks ta küll
 sellele rahvale prohvetiks.
 
 

12 Ma tahan sind, Jaakob,
 koguda ühtekokku,
 ma tahan korjata Iisraeli jäägi;
 ma panen nad ühte
 nagu lambad tarasse,
 otsekui karja oma karjamaale -
 inimesi on rohkesti.
 

13 Ja nende ees käib teeavaja:
 nad avavad tee, läbivad värava
 ja lähevad sealtkaudu välja.
 Nende ees käib nende kuningas
 ja nende eesotsas on Issand.
 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7  järgmine  »