7
Iisraeli kõlbeline laostumine

1 Häda mulle, sest mu käsi käib
 nagu pärast puuvilja korjamist,
 nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist:
 ühtegi kobarat ei ole süüa,
 ühtegi varajast viigimarja,
 mida mu hing ihaldab.
 

2 Vaga on kadunud maalt
 ja õiget ei ole inimeste seas;
 kõik varitsevad verd,
 püüavad üksteist võrguga.
 

3 Nende käed on valmis kurjaks:
 vürst nõuab,
 kohtumõistja mõistab kohut
 meelehea eest
 ja suurnik räägib
 oma hinge himustamise järgi;
 ja seda nad keerutavad.
 

4 Parim neist on nagu kibuvits,
 ausaim nagu okkaline aed.
 Sinu vahimeeste päev,
 su karistus tuleb.
 Nüüd satuvad nad segadusse.
 
 

5 Ärge uskuge ligimest,
 ärge lootke sõbra peale!
 Hoia oma suu uksi selle eest,
 kes su kaisus magab!
 

6 Sest poeg põlgab isa,
 tütar tõuseb ema vastu,
 minia ämma vastu:
 inimese vaenlasteks
 on ta oma kodakondsed.
 

7 Aga mina vaatan Issanda poole,
 mina ootan oma pääste Jumalat:
 küll mu Jumal kuuleb mind.
 

Jeruusalemma lootus
8 Ära rõõmusta minu pärast,
 mu vaenlane!
 Kui ma langen,
 siis ma tõusen üles;
 kui ma istun pimeduses,
 siis on Issand mulle valguseks.
 

9 Ma tahan taluda Issanda viha,
 sest tema vastu olen ma pattu teinud,
 kuni ta seletab mu riiuasja
 ja teeb mulle õigust.
 Tema toob mind valgusesse,
 ma saan näha tema õiglust.
 

10 Siis mu vaenlane näeb
 ja häbi katab seda,
 kes mulle ütleb:
 „Kus on Issand, su Jumal?”
 Mu silmad saavad
 kahjurõõmsalt näha,
 et nüüd tallatakse teda
 nagu tänavapori.
 
 

11 Päev su müüride ülesehitamiseks.
 See päev on ammu määratud.
 

12 Sel päeval tullakse su juurde
 Assuri poolt ja Egiptuse linnadest
 ja Egiptuse poolt Frati jõeni,
 merest mereni ja mäest mäeni.
 

13 Aga maa tehakse lagedaks
 ta elanike pärast,
 nende tegude vilja pärast.
 

Issand halastab Iisraeli peale
14 Karjata kepiga oma rahvast,
 oma pärisosa lambaid,
 kes elavad omapäi metsas
 keset viljakat maad!
 Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis
 nagu muistseil päevil!
 

15 Otsekui sinu Egiptusemaalt
 lahkumise päevil
 näitan ma neile imetegusid.
 

16 Paganad näevad ja häbenevad,
 hoolimata kogu oma vägevusest.
 Nad panevad käe suu peale,
 neil jäävad kõrvad kurdiks.
 

17 Nad lakuvad põrmu nagu madu,
 maa roomajate sarnaselt.
 Nad tulevad värisedes välja
 oma linnustest,
 lähenevad vabisedes Issandale,
 meie Jumalale:
 nad kardavad sind.
 

18 Kes on Jumal nagu sina,
 kes annab andeks süü
 ja läheb mööda
 oma pärisosa jäägi üleastumisest,
 kes ei pea viha mitte igavesti,
 vaid osutab armu,
 

19 kes halastab jälle meie peale,
 tallab maha meie süüteod?
 Sina heidad kõik meie patud
 mere sügavustesse.
 

20 Sina osutad Jaakobile truudust,
 Aabrahamile armu,
 nõnda nagu sa meie vanemaile
 oled vandega tõotanud
 muistseil päevil.”
 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7  järgmine  »