1
Lein ja valu Jeruusalemma hävitamise pärast

1 Kuidas küll istub üksinda
 see kord nii rahvarohke linn!
 Kes rahvaste seas oli suur,
 on saanud lesknaise sarnaseks.
 Vürstitar maakondade hulgas
 peab tegema orjatööd.
 

2 Ta nutab öösel kibedasti,
 pisarad voolavad tal üle näo.
 Pole tal trööstijat ühestki armastajast:
 kõik ta sõbrad on teda petnud,
 on saanud ta vaenlasteks.
 

3 Juuda on sattunud
 viletsusse ja ränka orjusesse,
 ta elab paganate seas
 ega leia hingamist.
 Kõik jälitajad saavad ta kätte
 keset kitsikusi.
 

4 Siioni teed leinavad,
 et pole pühiks tulijaid.
 Kõik ta väravad on tühjad,
 ta preestrid ohkavad.
 Tema neitsid on kurvad
 ja tal enesel on kibe käes.
 

5 Tema rõhujad on saanud võimu,
 tema vaenlastel käib käsi hästi.
 Sest Issand on toonud talle häda
 tema paljude üleastumiste pärast.
 Tema lastel on tulnud minna
 vangidena vaenlase ees.
 

6 Siioni tütrelt
 on kõik ta toredus läinud.
 Tema vürstid on nagu hirved,
 kes ei leia karjamaad;
 nad astuvad jõuetult
 tagaajaja ees.
 
 

7 Jeruusalemm mõtleb
 oma viletsuse ja kodutuse päevil
 kõigile kallistele asjadele,
 mis tal muistsest ajast on olnud.
 Et ta rahvas langes vaenlase kätte
 ja tal ei olnud aitajat,
 siis näevad vaenlased seda
 ja naeravad tema lõppu.
 

8 Jeruusalemm on raskesti patustanud,
 seepärast on ta saanud jäleduseks.
 Kõik, kes teda austasid,
 põlastavad teda,
 sest nad on näinud ta alastiolekut.
 Ka tema ise ohkab ja tõmbub pelgu.
 

9 Tema roojus on ta hõlmadel.
 Ta ei mõelnud oma lõpule
 ja on langenud hämmastaval viisil:
 tal pole trööstijat.
 Vaata, Issand, mu viletsust,
 sest vaenlane suurustab!
 

10 Vaenlane sirutab käe
 kõigi ta kalliste asjade järele;
 sest ta sai näha,
 et ta pühamusse tulid paganad,
 need, keda sa olid keelanud,
 et nad ei tuleks su kogudusse.
 

11 Kogu ta rahvas ohkab
 ja otsib leiba:
 nad annavad oma aarded toidu eest,
 et pidada hinge sees.
 Vaata, Issand, ja näe,
 kui põlatud ma olen!
 

12 Kas see teile ei lähegi korda,
 kõik, kes te mööda lähete?
 Vaadake ja nähke!
 Ons olemas valu,
 minu valu sarnast,
 mis mulle on tehtud,
 millega Issand mind on nuhelnud
 oma tulise viha päeval?
 

13 Ta läkitas kõrgusest tule
 mu luudesse ja vaevas neid;
 ta laotas mu jalgadele võrgu,
 ta tõrjus mind tagasi;
 ta jättis mind üksikuks
 igavesti haigena.
 

14 Mu üleastumiste ike on kokku seotud,
 tema käed põimisid need ühte:
 need tulid mu turjale,
 tema murdis mu jõu;
 Issand andis mu nende kätte,
 ma ei suuda üles tõusta.
 

15 Issand heitis kõrvale
 mu keskelt kõik vägevad;
 ta kutsus kokku peo minu vastu,
 et purustada mu noori mehi.
 Issand sõtkus surutõrt
 neitsile, Juuda tütrele.
 

16 Nende asjade pärast ma nutan,
 mu silmad, mu silmad voolavad vett.
 Sest kaugel on minust trööstija,
 kes turgutaks mu hinge.
 Mu lapsed on hävitatud,
 sest vaenlane on vägev.
 
 

17 Siion laiutab käsi,
 tal ei ole trööstijat.
 Issand on käsutanud vaenlastena
 Jaakobi vastu selle enese naabrid.
 Jeruusalemm on muutunud nende seas
 jäleduseks.
 

18 Õiglane on tema, Issand,
 sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu.
 Kuulge ometi, kõik rahvad,
 ja vaadake mu valu:
 mu neitsid ja noored mehed
 on läinud vangi.
 

19 Ma kutsusin oma armastajaid,
 nad petsid mind.
 Mu preestrid ja vanemad
 surid linnas,
 kui nad otsisid enesele toitu,
 et turgutada oma hinge.
 

20 Vaata, Issand,
 kuidas mul on kitsas käes:
 mu sisemus käärib,
 mu süda pööritab sees,
 sest ma olen kõvasti tõrkunud.
 Väljas teeb mõõk mind lastetuks,
 sees on päris surm.
 

21 Nad on kuulnud, et ma ägan.
 Mul pole trööstijat.
 Kõik mu vaenlased
 on kuulnud mu õnnetusest,
 nad rõõmutsevad,
 et sina seda tegid.
 Too ometi päev,
 millest sa kuulutasid,
 et nende käsi käib samuti kui mul!
 

22 Tulgu kõik nende kurjus
 su palge ette,
 ja talita nendega,
 nagu sa talitasid minuga
 kõigi mu üleastumiste pärast!
 Jah, mu ohkeid on palju
 ja mu süda on haige.
 

 « eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5  järgmine  »