1 Kuidas küll Issand oma vihas
 kattis pilvedega Siioni tütre!
 Ta heitis taevast maha
 Iisraeli ilu
 ega mõelnud oma jalgade järile
 oma vihapäeval. 
2 Issand hävitas armuta
 kõik Jaakobi eluasemed;
 oma vihas lõhkus ta maha
 Juuda tütre kindlused;
 ta tegi need maatasa,
 teotas kuningriigi ja selle vürstid. 
3 Oma tulises vihas raius ta maha
 kõik Iisraeli sarved.
 Ta tõmbas tagasi oma parema käe
 vaenlase ees
 ja süttis Jaakobis otsekui tuleleek,
 mis põletab ümbruse. 
4 Ta vinnastas oma ammu
 nagu vaenlane,
 seisis tõstetud parema käega
 nagu rõhuja
 ja tappis kõik silmarõõmu
 Siioni tütre telgis.
 Ta valas oma raevu välja kui tuld. 
5 Issand oli nagu vaenlane,
 ta hävitas Iisraeli;
 ta hävitas kõik tema paleed,
 purustas ta kindlused
 ja tõi Juuda tütrele
 hulgana kurvastust ja leina. 
6 Ta lammutas oma eluaseme otsekui aia,
 hävitas oma kogunemispaiga;
 Issand saatis Siionis unustusse
 pühad ja hingamispäevad,
 hülgas oma viha sajatuses
 kuningad ja preestrid. 
7 Issand tõukas ära oma altari,
 jättis maha oma pühamu,
 andis vaenlase kätte
 selle paleede müürid.
 Issanda kojast kostis kära
 otsekui pühade ajal. 
8 Issand otsustas hävitada
 Siioni tütre müürid;
 ta vedas mõõdunööri neist üle
 ega hoidnud oma kätt tagasi neid hävitamast;
 ta pani leinama kaitsevalli ja müüri,
 need varisesid üheskoos. 
9 Selle väravad vajusid maasse,
 ta hävitas ja murdis riivid.
 Selle kuningas ja vürstid on paganate seas,
 kus ei ole Seadust,
 prohvetidki ei saa seal
 Issandalt nägemust. 
10 Vaikides istuvad maas
 Siioni tütre vanemad:
 nad on riputanud enesele tuhka pähe,
 rõivastunud kotiriidesse.
 Oma pea on painutanud maani
 Jeruusalemma neitsid.
  
11 Mu silmad on pisaraist kibedad,
 mu sisemus käärib,
 mu maks on valatud maha
 mu rahva tütre murdumise pärast.
 Sest linna turgudel
 on nõrkenud lapsed ja imikud. 
12 Nad küsivad emadelt:
 „Kus on leib ja vein?”,
 kui nad nõrkevad nagu haavatud
 linna turgudel,
 kui nad heidavad hinge
 oma ema süles. 
13 Mida võiksin sulle tunnistada,
 millega sind võrrelda,
 Jeruusalemma tütar?
 Mida võiksin pidada sinu sarnaseks,
 et sind trööstida,
 neitsi, Siioni tütar?
 Sest su purustus on suur nagu meri,
 kes suudaks sind parandada! 
14 Su prohvetid on kuulutanud sulle
 vääri ja mõttetuid nägemusi;
 aga nad ei ole paljastanud su süüd,
 et pöörata su saatust,
 vaid on sulle ilmutanud
 petlikke ja eksitavaid ennustusi. 
15 Kõik teekäijad
 löövad sinu pärast käsi kokku,
 nad vilistavad ja vangutavad pead
 Jeruusalemma tütre pärast:
 „Kas see on linn, mille kohta öeldi:
 ilu täius, kogu maa rõõm?” 
16 Kõik su vaenlased ajavad
 oma suud ammuli su vastu,
 nad vilistavad ja kiristavad hambaid,
 nad ütlevad: „Me oleme ta neelanud.
 See on tõesti päev, mida oleme oodanud,
 nüüd on see käes, me oleme seda näinud.” 
17 Issand tegi, mida ta oli otsustanud,
 tegi tõeks oma sõna,
 mida ta oli kuulutanud muistsest ajast:
 ta lõhkus maha ega halastanud,
 ta laskis vaenlasel su pärast rõõmu tunda,
 ta kergitas su rõhujate sarve.
  
18 Nende süda kisendab Issanda poole.
 Siioni tütre müür,
 lase pisarail voolata jõena
 päeval ja öösel!
 Ära luba enesele lõtvust,
 ärgu olgu su silmateral rahu! 
19 Tõuse, karju öösel
 vahikordade alguses!
 Vala oma süda välja kui vesi
 Issanda palge ette!
 Tõsta oma käed tema poole
 oma laste elu pärast,
 kes on näljast nõrkemas
 igal tänavanurgal! 
20 Vaata, Issand, ja silmitse,
 kellele sa nõnda oled teinud:
 kas naised peavad sööma oma ihuvilja,
 terveina sündinud lapsi?
 Kas tohib Issanda pühamus
 tappa preestrit ja prohvetit? 
21 Tänavail lamab maas
 noor ja vana,
 mu neitsid ja noored mehed
 langesid mõõga läbi.
 Sina surmasid oma vihapäeval,
 tapsid, ei andnud armu. 
22 Sa kutsusid kokku nagu pidupäevaks
 mu vaenlased igalt poolt;
 Issanda vihapäeval ei jäänud
 põgenikku ega pääsenut:
 neile, keda olin ilmale toonud ja kasvatanud,
 tegi mu vaenlane lõpu.