1
Õndsuse tee

1 Õnnis on inimene,
 kes ei käi õelate nõu järgi
 ega seisa patuste tee peal
 ega istu pilkajate killas,
 

2 vaid kel on hea meel
 Issanda Seadusest
 ja kes uurib ta Seadust
 ööd ja päevad.
 

3 Siis ta on otsekui puu,
 mis on istutatud veeojade äärde,
 mis vilja annab omal ajal
 ja mille lehed ei närtsi;
 ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.
 
 

4 Aga nõnda ei ole õelad;
 vaid nad on nagu aganad,
 mida tuul laiali ajab.
 

5 Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus
 ega patused õigete koguduses.
 

6 Sest Issand tunneb õigete teed;
 aga õelate tee läheb hukka.
 

 « eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »