104
Maailma looja kiitus

1 Kiida, mu hing, Issandat!
 Issand, mu Jumal, sina oled väga suur,
 austuse ja iluga oled sa ennast riietanud.
 

2 Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga,
 sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba.
 

3 Sa võlvid oma ülemad toad vete peale,
 sa teed paksud pilved oma tõllaks,
 sa sammud tuule tiibadel.
 

4 Sa teed oma käskjalgadeks tuuled,
 oma teenijaiks tuleleegid.
 

5 Sa rajasid maa tema alustele,
 nõnda et see ei kõigu
 mitte iialgi ega igavesti.
 

6 Ulgumerega kui rõivaga sa katsid tema,
 mägede peal seisid veed.
 

7 Sinu sõitluse eest nad põgenevad,
 sinu äikese hääle eest nad pagevad.
 

8 Mäed tõusevad,
 orud vajuvad alla sinna paika,
 mille sina neile oled rajanud.
 

9 Sa oled seadnud piiri vetele,
 millest nad üle ei lähe
 ega tule tagasi katma maad.
 

10 Sina saadad allikaist ojad jooksma;
 need voolavad mägede vahel.
 

11 Nad joodavad kõiki metsloomi;
 metseeslid kustutavad seal oma janu.
 

12 Taeva linnud asuvad elama nende äärde,
 okste vahel nad teevad häält.
 

13 Sa joodad mägesid oma ülemistest tubadest;
 sinu tööde viljast toidab ennast maa.
 

14 Sa lased tärgata rohu loomadele
 ja orased inimeste tarbeks,
 et tuua leiba välja maa seest
 

15 ja veini, mis rõõmustab inimese südant;
 õli, et panna tema pale läikima;
 ja leiba, et kinnitada inimese südant.
 

16 Issanda puud saavad toidust küllalt,
 Liibanoni seedrid, mis ta on istutanud,
 

17 kus linnud pesitsevad;
 toonekurgedel on majad küpresside otsas.
 

18 Kõrged mäed on kaljukitsedele,
 kaljud mäkradele varjupaigaks.
 

19 Ta on teinud kuu aegade näitajaks,
 päike teab oma loojakut.
 

20 Kui sa teed pimeduse, siis tuleb öö
 ja kõik metsloomad roomavad välja.
 

21 Noored lõvid möirgavad saaki
 ning nõuavad Jumalalt oma toidust.
 

22 Päike tõuseb, nemad koristavad end
 ja heidavad maha oma asemeile.
 

23 Siis väljub inimene oma tööle
 ja oma tegemistele õhtuni.
 
 

24 Kui palju on sinu töid, Issand!
 Sa oled nad kõik teinud targasti.
 Maa on täis sinu looduid.
 

25 Siin on meri, suur ja lai;
 seal kubiseb lugemata palju loomi,
 pisikesi ja suuri;
 

26 seal ujuvad laevad;
 seal on Leviatan,
 kelle sa oled valmistanud
 endale mängima.
 

27 Kõik nad ootavad sind,
 et sa neile annaksid
 nende toidu omal ajal.
 

28 Sa annad neile,
 ja nad korjavad kokku;
 sina avad oma käe,
 ja nende kõhud saavad täis head.
 

29 Sa peidad oma palge,
 ja nad ehmuvad;
 sa võtad ära nende hingeõhu,
 nad heidavad hinge
 ning pöörduvad tagasi põrmu.
 

30 Sa läkitad välja oma vaimu,
 ja nad luuakse,
 ja sina uuendad maa näo.
 
 

31 Kestku Issanda au igavesti!
 Issand rõõmustagu oma tegudest,
 

32 tema, kes vaatab ilmamaad,
 nõnda et see vabiseb,
 kes puudutab mägesid,
 ja need suitsevad.
 

33 Ma tahan laulda Issandale
 oma eluaja
 ja mängida oma Jumalale,
 niikaua kui ma olen elus.
 

34 Olgu mu mõlgutus armas tema meelest;
 mina rõõmutsen Issandas.
 

35 Kadugu patused maa pealt
 ja õelaid ärgu olgu enam!
 Kiida, mu hing, Issandat!
 Halleluuja!
 

 «  eelmine  99 , 100 , 101 , 102 , 103 , 104 , 105 , 106 , 107 , 108  järgmine  »