107
Lunastatute tänu

1 Tänage Issandat, sest tema on hea,
 sest tema heldus kestab igavesti!
 

2 Nõnda öelgu Issanda lunastatud,
 keda tema on lunastanud kitsikusest
 

3 ja on kogunud võõrailt mailt,
 hommiku poolt ja õhtu poolt,
 põhja poolt ja lõuna poolt.
 
 

4 Nad ekslesid kõrbes, tühjal maal,
 ega leidnud teed linna, kuhu asuda.
 

5 Neil oli nälg ja janu,
 nende hing nõrkes nende sees.
 

6 Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole
 ja tema kiskus nad välja nende kitsikustest
 

7 ning saatis nad minema õiget teed,
 et nad jõuaksid linna, kuhu asuda.
 

8 Tänagu nad Issandat ta helduse eest
 ja tema imeliste tegude eest inimlastele,
 

9 et ta kosutas janunevat hinge
 ja täitis nälgiva hinge heaga.
 

10 Nad istusid pimeduses ja surmavarjus,
 olid vangis viletsuses ja raudus,
 

11 sest nad olid tõrkunud vastu Jumala sõnadele
 ja olid põlanud Kõigekõrgema nõuannet.
 

12 Siis ta alandas nende südant vaevadega;
 nad komistasid, ja ei olnud aitajat.
 

13 Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole
 ja tema päästis nad nende kitsikustest.
 

14 Ta viis nad välja pimedusest ja surmavarjust
 ning rebis katki nende köidikud.
 

15 Tänagu nad Issandat ta helduse eest
 ja tema imeliste tegude eest inimlastele!
 

16 Sest tema on katki murdnud vaskuksed
 ja puruks raiunud raudriivid.
 
 

17 Nad olid meeletud oma üleastumise tee tõttu
 ja nad said näha vaeva oma pahategude pärast.
 

18 Iga toit oli neile jäle
 ja nad olid juba surmaväravate lähedal.
 

19 Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole
 ja tema päästis nad nende kitsikustest.
 

20 Ta läkitas neile oma sõna ja tervendas nad
 ning päästis nad haua veerelt.
 

21 Tänagu nad Issandat ta helduse eest
 ja tema imeliste tegude eest inimlastele
 

22 ja ohverdagu tänuohvreid
 ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega!
 

23 Nad sõitsid laevadega merel
 ja toimetasid asju suurtel vetel.
 

24 Nad nägid Issanda tegusid
 ja tema imetöid meresügavustes.
 

25 Sest ta ütles sõna ning laskis tõusta marutuule
 ja tõstis merelained kõrgele.
 

26 Need tõusid üles taeva poole
 ja vajusid alla sügavikesse,
 nende julgus hääbus hädaohus.
 

27 Nad taarusid ja tuikusid nagu joobnud
 ja kogu nende tarkus oli ära neelatud.
 

28 Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole
 ja tema päästis nad nende kitsikustest.
 

29 Ta muutis maru vaikseks ilmaks
 ja vete lained jäid vakka.
 

30 Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid,
 ja ta viis nad igatsetud sadamasse.
 

31 Tänagu nad Issandat ta helduse eest
 ja tema imeliste tegude eest inimlastele
 

32 ning ülistagu teda rahvakogus
 ja kiitku vanemate koosolekul!
 
 

33 Tema tegi jõed kõrbeks
 ja veelätted kuivaks maaks,
 

34 viljamaa soolanõmmeks
 tema elanike kurjuse pärast.
 

35 Tema tegi kõrbe järveks
 ja põuase maa veelätteks,
 

36 ja pani sinna elama näljased,
 ja need asutasid linna, kus elada.
 

37 Ja nad seemendasid põldusid
 ja istutasid viinamägesid,
 ja nad said hea viljasaagi.
 

38 Ja tema õnnistas neid,
 ja neid sai väga palju,
 ka nende loomi ta ei vähendanud.
 
 

39 Aga siis nad vähenesid ja raugesid
 õnnetuste ja murede läbi.
 

40 Kuid tema, kes valab põlgust vürstide peale
 ja paneb nad eksima tühjal maal, kus ei ole teed,
 

41 tema ülendas vaese viletsusest
 ja pani tema suguvõsa sigima nagu lambakarja.
 

42 Õiglased näevad seda ja rõõmustavad,
 ja kõik ülekohus peab oma suu kinni.
 

43 Kes tark on, see pidagu seda meeles,
 ja Issanda heldust pandagu tähele!
 

 «  eelmine  102 , 103 , 104 , 105 , 106 , 107 , 108 , 109 , 110 , 111  järgmine  »