32
Pattude andekssaamisest

1 Taaveti õpetuslaul.
 Õnnis on see,
 kelle üleastumine on andeks antud,
 kelle patt on kinni kaetud.
 

2 Õnnis on inimene,
 kellele Issand pahategu ei arvesta
 ja kelle vaimus ei ole kavalust.
 
 

3 Kui ma vaikisin,
 nõrkesid mu luud-liikmed
 mu päevasest oigamisest.
 

4 Sest päevad ja ööd
 oli su käsi raskesti mu peal;
 mu üdi on ära kuivanud
 nagu suvekuumuses. Sela.
 

5 Oma patu ma andsin sulle teada
 ja oma pahategu ma ei katnud kinni;
 ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale
 oma üleastumised.”
 Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.
 Sela.
 
 

6 Sellepärast palugu sind kõik vagad
 sel ajal, kui sa oled leitav;
 tõepoolest, suurte vete tulv
 ei ulatu nende ligi.
 

7 Sina oled mulle peidupaigaks,
 sa hoiad mind õnnetuse eest;
 sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.
 Sela.
 
 

8 Sina ütled: „Ma teen su targaks
 ja õpetan sulle teed,
 mida sul tuleb käia,
 ma annan sulle nõu
 oma silmaga sind juhtides.”
 

9 Ärge olge nagu hobused,
 nagu muulad ilma aruta;
 neid tuleb suuliste ja valjastega
 taltsaks teha,
 muidu nad ei tule su ligi.
 

10 Õelal on palju valu,
 aga kes loodab Issanda peale,
 seda ümbritseb heldus.
 

11 Rõõmutsege Issandas
 ja ilutsege, te õiged!
 Ja hõisake kõik,
 kes olete õiglased südamelt!
 

 «  eelmine  27 , 28 , 29 , 30 , 31 , 32 , 33 , 34 , 35 , 36  järgmine  »