78
Jumal on truu oma sõnakuulmatule rahvale

1 Aasafi õpetuslaul.
 Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust,
 pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!
 

2 Ma avan oma suu õpetussõnadega,
 ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.
 

3 Mida me oleme kuulnud
 ja mida me teame
 ja mida meie vanemad
 on meile jutustanud,
 

4 seda me ei taha salata
 nende laste eest;
 me jutustame tulevasele põlvele
 Issanda kiituseväärt tegudest,
 tema vägevusest ja tema imedest,
 mis ta on teinud.
 

5 Ta asetas tunnistuse Jaakobisse
 ja seadis Iisraelisse Seaduse,
 mida ta käskis meie esivanemail
 teatada oma lastele,
 

6 et tulevane põlv seda tunneks,
 lapsed, kes sünnivad,
 et nemadki tõuseksid
 seda jutustama oma lastele,
 

7 ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale
 ega unustaks Jumala tegusid,
 vaid peaksid tema käske
 

8 ega oleks nagu nende esivanemad,
 kangekaelne ja tõrges sugu,
 sugu, kelle süda ei olnud kindel
 ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.
 
 

9 Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad,
 pöörasid selja lahingu päeval.
 

10 Nad ei pidanud Jumala lepingut,
 vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi
 

11 ja unustasid ta suured teod
 ja ta imetööd,
 mis ta neile oli näidanud.
 

12 Nende esivanemate ees
 tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal.
 

13 Ta lõhestas mere
 ja laskis nad minna läbi
 ning pani vee seisma nagu paisu.
 

14 Ta juhtis neid päeva ajal pilvega
 ja kogu öö tule valgusega.
 

15 Ta lõhestas kaljud kõrbes
 ja jootis neid otsekui
 suurtest ürgveevoogudest.
 

16 Ta pani vulisema veesooned kaljust
 ja vee voolama nagu jõed.
 
 

17 Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees,
 tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu.
 

18 Nad kiusasid Jumalat oma südames,
 nõudes toitu oma himu järgi,
 

19 ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes:
 „Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?
 

20 Ennäe, ta lõi küll kaljut,
 ja veed jooksid ja ojad voolasid.
 Kas tema võib anda ka leiba?
 Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?”
 

21 Sellepärast, kui Issand seda kuulis,
 siis ta raevutses,
 tuli süttis Jaakobis
 ja viha tõusis Iisraeli vastu,
 

22 sest et nad ei uskunud Jumalasse
 ega lootnud tema pääste peale.
 

23 Siis ta andis käsu pilvedele ülal
 ja avas taeva uksed
 

24 ning laskis sadada nende peale
 mannat toiduks;
 ta andis neile taeva vilja.
 

25 Inimene sõi inglite leiba;
 ta lähetas neile rooga,
 nõnda et küllalt sai.
 

26 Ta tõstis taeva alla idatuule
 ja ajas üles oma vägevusega lõunatuule;
 

27 ja ta laskis nende peale sadada liha nagu põrmu
 ja tiivulisi linde nagu mere liiva,
 

28 ning pillutas need nende leeri keskele,
 ümber nende majade.
 

29 Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis.
 Nii ta saatis neile, mida nad himustasid.
 

30 Aga veel ei võõrdunud nad oma himust
 ja nende söök oli alles nende suus,
 

31 kui Jumala viha juba tõusis nende vastu
 ja tappis tugevamad nende seast
 ning surus põlvili Iisraeli noored mehed.
 
 

32 Kõigest sellest hoolimata
 tegid nad ikka pattu
 ega uskunud tema imedesse.
 

33 Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus
 ja nende aastad äkilises hukkumises.
 

34 Kui ta neid tappis,
 nõudsid nad teda
 ning pöördusid ja otsisid Jumalat
 

35 ja tuletasid meelde,
 et Jumal on nende kalju,
 ja et Jumal, Kõigekõrgem,
 on nende lunastaja.
 

36 Kuid nad petsid teda oma suuga
 ja valetasid temale oma keelega.
 

37 Sest nende süda ei olnud
 kindlasti tema küljes,
 ja nad ei olnud ustavad
 tema lepingu pidamises.
 

38 Aga tema on armuline:
 ta lepitab pahateod ega tule hävitama,
 vaid võtab sagedasti tagasi oma viha
 ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.
 

39 Talle tuli meelde, et nad on liha,
 tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.
 

40 Kui mitu korda nad tõrkusid
 tema vastu kõrbes
 ja tegid temale meelehaiget
 tühjal maal.
 

41 Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat
 ja pahandasid Iisraeli Püha.
 

42 Nad ei meenutanud enam tema kätt
 ega seda päeva,
 mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
 

43 kui ta tegi tunnustähti Egiptuses
 ja oma imetähti Soani väljal,
 

44 kui ta muutis vereks nende jõed,
 nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
 

45 Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid,
 ja konni, kes neile kahju tegid.
 

46 Ta andis nende vilja mardikaile
 ja nende rühkimise rohutirtsudele.
 

47 Ta lõi rahega maha nende viinapuud
 ja jääsajuga nende metsviigipuud.
 

48 Ta andis nende veised rahe kätte
 ja nende kariloomad välkude kätte.
 

49 Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha,
 raevu ja meelepaha,
 kitsikuse ja kurjade inglite parve.
 

50 Ta sillutas tee oma vihale
 ega säästnud nende hingi surmast,
 vaid andis nende elu katku kätte.
 

51 Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses,
 mehejõu esmikud Haami telkides.
 

52 Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad
 ja juhtis neid nagu karja kõrbes;
 

53 ja ta juhatas neid nõnda,
 et nad olid julged ega olnud hirmunud;
 aga nende vaenlased kattis meri.
 

54 Ja ta viis nad oma pühale maale,
 sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;
 

55 ja ta kihutas ära rahvad nende eest
 ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks;
 ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.
 
 

56 Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat,
 Kõigekõrgemat,
 ega pidanud tema tunnistusi,
 

57 vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse,
 nõnda nagu nende vanemad,
 ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,
 

58 ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega
 ja ärritasid teda oma puuslikega.
 

59 Jumal kuulis seda ja raevutses
 ning hülgas Iisraeli täiesti
 

60 ja heitis ära hoone Siilos, telgi,
 mille ta oli püstitanud inimeste keskele.
 

61 Ta andis vangi oma vägevuse
 ja ilu oma vaenlaste kätte,
 

62 ja andis oma rahva mõõga kätte
 ning raevutses oma pärisosa vastu.
 

63 Nende noored mehed sõi tuli
 ja nende neitsid jäid pulmailuta;
 

64 nende preestrid langesid mõõga läbi
 ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.
 

65 Aga Issand ärkas otsekui unest,
 nagu sangar, kes veiniuimast virgub,
 

66 ja lõi oma vaenlased põgenema;
 ta pani nad igaveseks teotuseks.
 

67 Ta hülgas ka Joosepi telgi
 ega valinud Efraimi suguharu.
 

68 Ent Juuda suguharu ta valis enesele,
 Siioni mäe, mida ta armastab.
 

69 Ja tema ehitas oma pühamu
 nagu taeva kõrguse,
 nagu ilmamaa,
 mille ta on rajanud igaveseks.
 

70 Ja ta valis oma sulase Taaveti,
 võttes tema ära lambataradest.
 

71 Imetajate lammaste järelt ta tõi tema,
 et ta karjataks ta rahvast Jaakobit
 ja ta pärisosa Iisraeli.
 

72 Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses
 ning juhtis neid osava käega.
 

 «  eelmine  73 , 74 , 75 , 76 , 77 , 78 , 79 , 80 , 81 , 82  järgmine  »