91
Kõigekõrgema kaitse all

1 Kes Kõigekõrgema kaitse all elab
 ja alati Kõigeväelise varju all viibib,
 

2 see ütleb Issandale:
 „Sina oled mu varjupaik
 ja mu kindel mäelinnus,
 mu Jumal, kelle peale ma loodan!”
 

3 Sest tema kisub su välja
 linnupüüdja paelust,
 hukkava katku käest.
 

4 Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind
 ja tema tiibade all sa leiad varju;
 tema tõde on kilp ja kaitsevall.
 

5 Ei sa siis karda öö hirmu
 ega noolt, mis päeval lendab,
 

6 ei katku, mis rändab pilkases pimedas,
 ega tõbe, mis laastab lõunaajal.
 

7 Langegu tuhat su kõrvalt
 ja kümme tuhat su paremalt poolt,
 sinu külge see ei puutu.
 

8 Aga sa vaatad oma silmaga ja näed,
 kuidas kätte makstakse õelatele.
 
 

9 Sest sina, Issand,
 oled mu varjupaik!
 Kõigekõrgema oled sina, mu hing,
 võtnud oma eluasemeks.
 

10 Ei taba õnnetus sind
 ega lähene häda su telgile.
 

11 Sest tema annab oma inglitele
 sinu pärast käsu
 sind hoida kõigil su teedel.
 

12 Kätel nad kannavad sind,
 et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.
 

13 Sa astud üle lõvide ja rästikute,
 noored lõvid ja lohed sa lömastad.
 
 

14 „Et ta minusse on kiindunud,
 siis ma päästan tema;
 ma ülendan tema,
 sest ta tunneb minu nime.
 

15 Ta hüüab mind appi
 ja ma vastan temale;
 mina olen ta juures,
 kui ta on kitsikuses,
 ma vabastan tema
 ning teen ta auliseks.
 

16 Pika eaga ma täidan tema
 ja annan temale näha oma päästet.”
 

 «  eelmine  86 , 87 , 88 , 89 , 90 , 91 , 92 , 93 , 94 , 95  järgmine  »