9
Iisraeli valikust

1 Ma räägin tõtt Kristuses, ma ei valeta, minu kaastunnistaja
 on mu südametunnistus Pühas Vaimus, 

2 et mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu, 
3 sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest
 lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased, 

4 kes on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus
 ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, 

5 kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu
 poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti! Aamen. 

6 Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja.
 Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, 

7 ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema
 järglased,
 vaid on öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.” 

8 See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala
 lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed. 

9 Sest see on tõotusesõna: „Ma tulen tagasi sellesama
 aastaaja paiku, ja Saaral on siis poeg.” 

10 Ent mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli
 sama lugu, kui ta jäi lapseootele meie esiisast Iisakist, 

11 sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud
 midagi head ega halba, siis - et valikule põhinev Jumala
 kavatsus jääks püsima 

12 mitte tegude, vaid kutsuja pärast - öeldi talle: „Suurem
 orjab vähemat”, 

13 nagu on kirjutatud:
 „Jaakobit ma armastasin,
 Eesavit aga vihkasin.”
 

14 Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte
 sugugi! 

15 Ta ju ütleb Moosesele:
 „Ma halastan, kellele ma halastan,
 ja heidan armu, kellele ma heidan armu.”
 
 
 

16 Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega
 pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab. 

17 Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta:
 „Just selleks olen ma sind üles äratanud,
 et sinu juures näidata oma väge,
 ja et minu nime kuulutataks kogu maal.”
 
 
 

18 Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab,
 keda tahab. 

19 Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab! Kes
 saab vastu panna tema tahtmisele?” 

20 Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga
 vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled
 teinud?” 

21 Või kas pole potissepal meelevalda savi üle - valmistada
 samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks? 

22 Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha
 tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid,
 mis olid valmistatud hukatuseks, 

23 ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude
 vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks? 

24 Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide,
 vaid ka paganate seast. 

25 Nõnda nagu ta ütleb ka Hoosea raamatus:
 „Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas,
 ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas.
 

26 Ja siis sünnib selles paigas, kus neile öeldi:
 Teie pole minu rahvas!,
 et seal hüütakse neid elava Jumala poegadeks.”
 

27 Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta:
 „Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv,
 siiski pääsevad neist vaid riismed,
 

28 sest lõplikult ja kiiresti
 teeb Issand tõeks oma sõna maa peal.”
 

29 Ja nõnda on Jesaja ette öelnud:
 „Kui vägede Issand poleks meile jätnud seemet,
 siis oleksime olnud nagu Soodom
 ja saanud Gomorra sarnaseks.”
 

Iisrael ja Jumala õigus

30 Mis me siis ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud,
 on õiguse kätte saanud, ent õiguse, mis tuleb usust. 

31 Aga Iisrael, kes taotles õigust Seaduse varal, ei ole
 Seaduseni ulatunud. 

32 Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid
 arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu
 komistuskivi, 

33 nagu on kirjutatud:
 „Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja
 pahanduskalju,
 ja see, kes usub temasse, ei jää häbisse.”
 
 

 «  eelmine  4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10 , 11 , 12 , 13  järgmine  »