1
Rutt ja Noomi

1 Ja neil päevil, kui kohtumõistjad mõistsid kohut, juhtus, et nälg
 oli maal. Siis läks üks mees Petlemmast Juudamaalt, et võõrana elada
 Moabi väljadel, tema ja ta naine ja kaks poega. 

2 Selle mehe nimi oli Elimelek, ta naise nimi Noomi ja ta kahe poja
 nimed Mahlon ja Kiljon; nad olid efratlased Petlemmast Juudamaalt, ja
 nad tulid Moabi väljadele ning jäid sinna.  

3 Aga Elimelek, Noomi mees, suri, ja Noomi jäi järele oma kahe
 pojaga.  

4 Ja need võtsid endile moabi naised: ühe nimi oli Orpa ja teise
 nimi Rutt; ja nad elasid seal ligi kümme aastat. 

5 Siis surid ka mõlemad pojad, Mahlon ja Kiljon, ning naine jäi üksi,
 ilma oma kahest pojast ja mehest.  

6 Ta võttis siis oma miniatega kätte ja läks Moabi väljadelt
 tagasi, sest ta oli Moabi väljadel kuulnud, et Issand oli
 hoolitsenud oma rahva eest, andes neile leiba.  

7 Ta läks ära paigast, kus ta oli olnud, ja temaga koos ta kaks
 miniat. Aga olles teel tagasi Juudamaale,  

8 ütles Noomi oma mõlemale miniale: „Minge, pöörduge kumbki oma
 ema koju! Issand tehku teile head, nagu te olete teinud surnuile ja
 minule!  

9 Andku teile Issand, et leiaksite varjupaiga kumbki oma mehe
 kojas!” Ja ta suudles neid. Aga nad tõstsid häält ja nutsid 

10 ning ütlesid temale: „Ei, me läheme koos sinuga su rahva
 juurde!”  

11 Aga Noomi ütles: „Minge tagasi, mu tütred! Miks peaksite tulema
 koos minuga? On mul siis veel poegi üsas, et need võiksid saada
 teile meesteks?  

12 Minge tagasi, mu tütred, minge, sest mina olen liiga vana, et
 minna mehele! Kui ma ütleksin: Mul on veel lootust, kui ma veel täna
 öösel saaksin mehele ja sünnitaksin poegigi, 

13 kas tahaksite siis oodata, kuni nad suureks saavad? Kas tahate
 seni meheleminekust hoiduda? Ei, mu tütred, mina kannatan tõesti
 rohkem kui teie, et Issanda käsi mind on tabanud.” 

14 Aga nemad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles
 seejärel oma ämma, kuna Rutt jäi tema seltsi.  

15 Noomi ütles: „Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja
 jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!” 

16 Kuid Rutt vastas: „Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin
 ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka
 mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu
 rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal. 

17 Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu
 mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind
 ja sind!”  

18 Kui Noomi nägi, et Rutil oli kindel nõu temaga kaasa tulla, siis ta
 sellest enam ei rääkinud.  

19 Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad
 Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised
 küsisid: „Kas see on Noomi?”  

20 Aga tema vastas neile: „Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind
 Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust! 

21 Külluses läksin ma ära ja tühje käsi tõi Issand mind tagasi.
 Miks te hüüate mind Noomiks, sest Issand on tunnistanud minu vastu
 ja Kõigeväeline on teinud mulle paha!” 

22 Nõnda tuli Noomi tagasi ja koos temaga moabi naine Rutt, ta
 minia, kes tuli ära Moabi väljadelt; ja nad jõudsid Petlemma
 odralõikuse alguseks.  

 « eelmine  1 , 2 , 3 , 4  järgmine  »