17
Inimene kui loomingu kroon

1 Issand lõi inimese mullast
 ja saadab ta sinna tagasi.
 

2 Inimestele andis ta loetud päevad ja seatud aja,
 ja andis neile meelevalla selle üle, mis maa peal on.
 

3 Nagu iseeneselegi, pani ta neile rüüks rammu
 ja tegi nad omaenese kuju sarnaseks.
 

4 Kartuse nende ees pani ta kogu loodu peale
 ning seadis nad valitsema loomade ja lindude üle.
 

6 Ta andis neile vaba tahte,
 keele ja silmad ja kõrvad ning südame järelemõtlemiseks.
 

7 Ta täitis nad arukuse ja tarkusega
 ning näitas neile head ja kurja.
 

8 Ta pani nende südamesse oma silma,
 et näidata neile oma tegude suurust,
 

10 et nad püha nime ülistades
 kuulutaksid tema suuri tegusid.
 

11 Ta andis neile tarkust
 ja pärandiks eluseaduse.
 

12 Ta tegi nendega igavese lepingu
 ja näitas neile oma kohtumõistmisi.
 

13 Nende silmad nägid suurt auhiilgust
 ja nende kõrvad kuulsid tema võimsat häält.
 

14 Ta ütles neile: „Hoiduge igast ülekohtust!”
 ning andis neile käsu, kuidas omavahel olla.
 

Jumal on kohtumõistja
15 Inimeste teed on alati tema ees,
 ei jää need tema silmadele varjatuks.
 

17 Igale rahvale on ta seadnud valitseja,
 Iisrael on aga Issanda enese osa.
 

19 Kõik nende teod on tema ees nagu päike
 ja tema silmad jälgivad alati nende teid.
 

20 Nende pahateod ei ole tema eest varjatud
 ja kõik nende patud on Issanda ees.
 

22 Mehe halastus on tema käes otsekui pitserisõrmus
 ja inimese headust hoiab ta nagu silmatera.
 

23 Ükskord ta tõuseb ja tasub neile,
 ta tasub nende tasu neile pea peale.
 

24 Neid, kes kahetsevad, lubab ta tagasi tulla,
 ja ta trööstib neid, kes on kaotanud lootuse.
 

Manitsus pöördumiseks
25 Pöördu Issanda poole ja hoidu pattudest,
 palveta tema palge ees ja väldi pahandusi!
 

26 Pöördu jälle Kõigekõrgema poole,
 tagane ülekohtust, ja nurjatust vihka väga!
 

27 Kes ülistab Kõigekõrgemat surmavallas,
 elavate asemel, kes temale kiitust toovad?
 

28 Surnuil, kes on olematud, on kiitus lakanud:
 kes on elus ja terve, see kiitku Issandat!
 

29 Kui suur on Issanda halastus ja lepitus neile,
 kes tema poole pöörduvad!
 

30 Sest inimesed ise ei suuda kõike,
 inimlaps ei ole ju surematu.
 

31 Mis on päikesest heledam? Seegi pimeneb.
 Ja liha ning veri mõtlevad vaid kurja.
 

32 Issand näeb taevakõrguse väge,
 kõik inimesed on aga põrm ja tuhk.
 

 «  eelmine  12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18 , 19 , 20 , 21  järgmine  »