6
Taaniel visatakse lõvide ette

1 Ja meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta oli
 kuuskümmend kaks aastat vana. 

2 Daarjaves arvas heaks seada kuningriigi üle sada
 kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis, 

3 ja nende üle kolm ametikandjat, kellest üks oli Taaniel,
 kellele need asehaldurid pidid aru andma, et kuningale ei
 sünniks kahju. 

4 Taaniel oli silmapaistvam kui teised ametikandjad
 ja asehaldurid, sellepärast et temas oli eriline vaim; ja
 kuningas kavatses tema tõsta üle kogu kuningriigi. 

5 Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et
 leida
 Taanielile kuningriigivastast süüd; aga nad ei suutnud
 leida ühtegi ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli
 ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud. 

6 Siis ütlesid need mehed: „Me ei leia selle Taanieli vastu
 ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala
 seadusega.”  

7 Siis need ametikandjad ja asehaldurid tormasid kuninga
 juurde ja ütlesid temale nõnda: „Kuningas Daarjaves elagu
 igavesti!  

8 Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja
 asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas
 annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne
 päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga
 mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku. 

9 Nüüd, kuningas, avalda keeld ja kirjuta kiri, mida
 meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi
 tühistada!”  

10 Ja kuningas Daarjaves kirjutas kirja ja keelu. 

11 Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis
 läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma
 poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja
 kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud. 

12 Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli
 palvetamast ja anumast oma Jumala ees. 

13 Seejärel astusid nad kuninga ette ja küsisid kuninga
 keelu kohta: „Kas sa pole mitte kirjutanud keeldu, et iga
 inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt
 jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse
 lõvide auku?” Kuningas kostis ja ütles: „Asi on kindel
 meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järgi!” 

14 Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: „Taaniel, kes on
 Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust,
 mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma
 palvet.” 

15 Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga
 ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa;
 ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni. 

16 Siis need mehed tormasid kuninga juurde ja ütlesid
 kuningale: „Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks
 on, et ühtegi kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta!” 

17 Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati
 lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: „Sinu
 Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!” 

18 Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas
 pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike
 pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust. 

19 Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega
 lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und. 

20 Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks
 kiiresti lõvide augu juurde. 

21 Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta
 kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile:
 „Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata
 oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?” 

22 Siis Taaniel kõneles kuningaga: „Kuningas elagu igavesti!  
23 Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja
 need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat
 tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja
 teinud.”  

24 Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis
 Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning
 tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud
 oma Jumalasse. 

25 Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli
 süüdistanud, ja visata lõvide auku, nemad, nende lapsed ja
 naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõvid
 võtsid nende üle võimust ja murdsid kõik nende kondid. 

26 Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele,
 suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: „Teie rahu olgu
 suur!  

27 Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi
 võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat.
 Sest tema on elav Jumal
 ja püsib igavesti.
 Tema kuningriik ei hukku
 ja tema valitsus ei lõpe.
 

28 Tema päästab ja vabastab,
 tema teeb tunnustähti ja imesid
 taevas ja maa peal,
 tema, kes päästis Taanieli
 lõvide küüsist.”
 
 
 

29 Ja Taanieli käsi käis hästi Daarjavese kuningriigis
 ja pärslase Koorese kuningriigis. 

 «  eelmine  1 , 2 , 3 , 4 , 5 , 6 , 7 , 8 , 9 , 10  järgmine  »