17
Egiptus ja Iisrael: pimedus ja valgus

1 Sest suured ja uurimatud on sinu kohtuotsused,
 seepärast eksisid õpetamata hinged.
 

2 Sest nurjatud, arvates võivat rõhuda püha rahvast,
 olid ise pimeduse vangid ja pika öö ahelais,
 suletuina katuste alla,
 paos vääramatu ettemääramise eest.
 

3 Sest kui nad oma salapattudega
 lootsid jääda peidetuks
 unustuse pimestava katte alla,
 siis pillutati neid hirmsas ehmatuses
 ja kohutati viirastustega.
 

4 Sest ka mitte see nurgake, mis neid varjas,
 ei hoidnud neid kartusest vabana,
 ümbritses neid ju kohutav kära,
 neile ilmusid koletislikud, jubedalõustalised kummitused.
 

5 Ei suutnud anda neile valgust mitte ühegi tule vägi,
 seda sünget ööd ei teinud heledamaks taevatähtede selge säragi.
 

6 Neile paistis üksnes isesüttinud hirmuäratav tuli.
 Ja kohutatud sellest ennenägematust viirastusest,
 pidasid nad nähtut veelgi õudsemaks.
 

7 Võlurite salakunstide oskus oli aga alla jäänud,
 ja hooplejate tarkus jäi haledasti häbisse.
 

8 Sest need, kes tõotasid ära saata
 haigest hingest kartuse ja rahutuse,
 haigestusid ise naeruväärsesse argusesse.
 

9 Ka siis, kui midagi hirmuäratavat ei olnudki neid peletamas,
 kohutas neid metsloomade jooks ja roomajate sisin,
 ja ehmatusest olid nad otse hukkumas,
 kartes vaadata tühja õhkugi, millest kuhugi ei pääse.
 

10 Sest kurjus on loomu poolest arg,
 olles hukka mõistetud omaenese tunnistuse põhjal,
 ja kitsikuses olev südametunnistus
 teeb ju halva veelgi halvemaks.
 

11 Sest kartus ei ole midagi muud
 kui loobumine arukast abist.
 

12 Ja mida väiksem on seesmine lootus abile,
 seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest.
 

13 Neid aga, kes selsamal võimuta ööl,
 mis oli tõusnud võimuta surmavalla sügavusest,
 tahtsid magada nagu ikka,
 

14 neid kas vintsutati viirastuslike nägemustega
 või halvati hinge ahastusega:
 sest äkitselt ja ootamatult valdas neid hirm.
 

15 Siis igaüks seal, kus ta iganes maha langes,
 oli otsekui vahi all ja suletud ahelateta vangikotta.
 

16 Oli see põllumees või karjane,
 või keegi, kes kõrbes rasket tööd tegi, -
 ootamatult tabas teda paratamatu saatus,
 sest pimeduse ahelatega aheldati igaüks.
 

17 Tuule tuhin või rõkkav linnulaul tihedais okstes,
 või võimsasti voolavate vete kohin,
 või langevate kaljupankade vali mürin,
 

18 hüplevate loomade nähtamatu jooks,
 möirgavate lõvide kohutav hääl,
 või kaja, mis vastu kostab mägede koopaist, -
 see kõik hirmutas ja halvas neid.
 

19 Sest kogu maailm oli heleda valgusega valgustatud
 ja tegi takistamatult oma töid,
 

20 ainult neile oli tulnud raske öö,
 pilt sellest pimedusest, mis ükskord pidi neid haarama.
 Aga nad olid iseendile veel suuremaks koormaks
 kui see pimedus.
 

 «  eelmine  10 , 11 , 12 , 13 , 14 , 15 , 16 , 17 , 18 , 19  järgmine  »