Jesaja
49Teine laul Jumala sulasest
 Kuulge mind, saared,
 ja pange tähele, kauged rahvad!
 Issand on mind kutsunud emaihust,
 alates mu emaüsast on ta nimetanud mu nime.
 


 Ta tegi mu suu vaheda mõõga sarnaseks,
 peitis mind oma käe varju alla;
 ta tegi mind teravaks nooleks,
 talletas mind oma nooletupes.
 


 Ja ta ütles mulle:
 Sina, Iisrael, oled mu sulane,
 kelle läbi ma ilmutan oma au.
 


 Aga mina ütlesin:
 Ma olen asjata vaeva näinud,
 kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja.
 Ometi on mu õigus Issanda käes
 ja mu töötasu on mu Jumala juures.
 


 Ja nüüd ütleb Issand,
 kes mind emaihust alates
 on valmistanud enesele sulaseks,
 et tuua Jaakob tagasi tema juurde
 ja koguda Iisrael tema juurde -
 sest ma olen Issanda silmis austatud
 ja mu Jumal on mu tugevus -,
 


 ta ütleb:
 Sellest on vähe, et sa mu sulasena
 taastad Jaakobi suguharud
 ja tood tagasi Iisraeli jäägi:
 ma panen sind paganaile valguseks,
 et mu pääste ulatuks ilmamaa ääreni.
 


 Nõnda ütleb Issand,
 Iisraeli lunastaja, tema Püha,
 täiesti põlatule,
 rahvaste poolt jälestatule,
 valitsejate sulasele:
 Kuningad näevad seda
 ja tõusevad püsti,
 ja vürstid kummardavad
 Issanda pärast,
 kes on ustav,
 Iisraeli Püha pärast,
 kes sind on valinud.
 

Siioni taastamise tõotus
 Nõnda ütleb Issand:
 Ma olen sind kuulnud hea meele ajal
 ja aidanud päästepäeval;
 ma olen sind hoidnud ja pannud
 rahvale seaduseks,
 taastama maad,
 jagama laastatud pärisosi,
 


 ütlema vangistatuile:
 „Minge välja!”,
 pimeduses olijaile:
 „Tulge valguse kätte!”
 Nad saavad teede ääres karja hoida
 ja neil on karjamaa kõigil küngastel.
 

10 
 Ei ole neil nälga ega janu,
 neid ei pista palavus ega päike,
 sest nende peale halastaja juhib neid
 ja talutab nad veeallikate juurde.
 

11 
 Ma teen kõik oma mäed teeks
 ja mu maanteed on kõrged.
 

12 
 Vaata, nad tulevad kaugelt.
 Ennäe, ühed põhja ja lääne poolt,
 teised Siinimimaalt.
 

13 
 Hõisake, taevad,
 ja ilutse, maa,
 mäed, rõkatage rõõmust,
 sest Issand trööstib oma rahvast
 ja halastab oma viletsate peale!
 

14 
 Aga Siion ütleb:
 „Issand on mu maha jätnud,
 Jumal on mu unustanud.”
 

15 
 Kas naine unustab oma lapsukese
 ega halasta oma ihuvilja peale?
 Ja kui nad ka unustaksid,
 ei unusta mina sind mitte.
 

16 
 Vaata, ma olen sind märkinud
 oma peopesadesse,
 su müürid on alati
 mu silme ees.
 

17 
 Su ehitajad tulevad tõtates;
 kes sind lammutasid ja laastasid,
 need lähevad ära su kallalt.
 

18 
 Tõsta oma silmad üles ja vaata ringi:
 nad kõik kogunevad, tulevad su juurde.
 Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand,
 ehid sa ennast nende kõigiga nagu ehtega
 ja seod selle endale vööle nagu mõrsja.
 

19 
 Jah, su laastatud ja paljaks tehtud paigad
 ning su hävitatud maa -
 tõesti jääd sa nüüd elanikele kitsaks,
 ja kaugele põgenevad su laastajad.
 

20 
 Veel sinu kuuldes saavad öelda
 su lastetuseaja lapsed:
 „Paik on mulle kitsas,
 tee ruumi, et ma saaksin elada!”
 

21 
 Siis sa mõtled oma südames:
 Kes on need mulle sünnitanud?
 Ma olin lasteta ja viljatu,
 vangi viidud ja ära aetud.
 Kes on need kasvatanud?
 Vaata, ma olin üksi järele jäänud.
 Kus olid siis need?
 

22 
 Nõnda ütleb Issand Jumal:
 Vaata, ma tõstan oma käe paganate poole
 ja püstitan oma lipu rahvaste suunas:
 siis nad toovad su poegi süles
 ja kannavad su tütreid õlgadel.
 

23 
 Ja sul on lastehoidjaiks kuningad,
 ammedeks nende emandad;
 nad kummardavad silmili maha su ette
 ja lakuvad su jalgadelt põrmu.
 Siis sa tead, et mina olen Issand,
 ei jää häbisse need, kes mind ootavad.
 

24 
 Kas sangari käest saab võtta tema saagi
 või kiskuda vägeva käest tema vange?
 

25 
 Tõesti, nõnda ütleb Issand:
 Küllap võetakse sangari vangid
 ja pääseb vägeva saak:
 mina riidlen sellega,
 kes riidleb sinuga,
 ja mina päästan su lapsed.
 

26 
 Ma söödan su rõhujaid nende eneste lihaga
 ja nad joobuvad omaenese verest
 otsekui värskest veinist.
 Siis saab teada kõik liha,
 et mina, Issand, olen su päästja,
 Jaakobi Vägev on su lunastaja.