Psalmid (Laulud)
116Surmasuust päästetu tänu
 Ma armastan Issandat,
 sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
 


 sest ta on pööranud oma kõrva minu poole
 ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
 


 Surma võrgud ümbritsesid mind,
 surmavalla ängistused tabasid mind,
 ma sattusin ahastusse ja muresse.
 


 Aga ma hüüdsin appi Issanda nime:
 „Oh Issand, päästa mu hing!”
 


 Armuline on Issand ja õige,
 meie Jumal on halastaja.
 


 Issand hoiab kohtlasi;
 ma olin nõder ja tema aitas mind.
 


 Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele,
 sest Issand on sulle head teinud!
 


 Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja,
 mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
 


 Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
 

10 
 Mina usun, seepärast ma räägin.
 Ma olin suures vaevas.
 

11 
 Ma ütlesin oma kohmetuses:
 „Kõik inimesed on valelikud!”
 

12 
 Kuidas ma tasun Issandale
 kõik tema heateod minu vastu?
 

13 
 Ma tõstan üles päästekarika
 ja hüüan appi Issanda nime.
 

14 
 Ma tasun oma tõotused Issandale
 kogu ta rahva nähes.
 

15 
 Kallis on Issanda meelest
 tema vagade surm.
 

16 
 Oh Issand, ma olen ju su sulane,
 ma olen su sulane, su teenija poeg;
 sa oled mu köidikud lahti päästnud!
 

17 
 Sinule ma ohverdan tänuohvreid
 ja hüüan appi Issanda nime.
 

18 
 Oma tõotused ma tasun Issandale
 kogu ta rahva nähes
 

19 
 Issanda koja õuedes,
 sinu keskel, Jeruusalemm.
 Halleluuja!