Psalmid (Laulud)
90Inimese kaduvusestMoosese, jumalamehe palve.
 Issand, sina oled meile olnud
 eluasemeks põlvest põlve.
 


 Enne kui mäed sündisid
 ja kui maa ja maailm loodi,
 oled sina, Jumal,
 igavesest igavesti.
 


 Sina viid inimese jälle põrmu
 ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”
 


 Sest tuhat aastat on sinu silmis
 nagu eilne päev, kui see on möödunud,
 ja nagu vahikord öösel.
 


 Sa uhud nad ära,
 nad on nagu uni,
 nagu rohi,
 mis hommikul haljendab.
 


 See õitseb hommikul ja haljendab,
 õhtul see närtsib ja kuivab ära.
 


 Sest sinu viha tõttu me lõpeme
 ja su vihaleegist me ehmume.
 


 Sa paned meie pahateod enese ette,
 meie salapatud oma palge valguse ette.
 


 Sest kõik meie päevad mööduvad su raevu all,
 meie aastad lõpevad nagu ohe.
 

10 
 Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat
 ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat,
 ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda.
 Jah, see möödub kähku
 ja me lendame ära.
 

11 
 Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu,
 nõnda nagu sind tuleb karta?
 

12 
 Õpeta meid meie päevi arvestama,
 et me saaksime targa südame!
 

13 
 Pöördu tagasi, Issand!
 Oh kui kaua?
 Halasta oma sulaste peale!
 

14 
 Täida meid hommikul oma heldusega,
 siis me hõiskame ja oleme rõõmsad
 kogu oma eluaja!
 

15 
 Rõõmusta meid nii palju päevi,
 kui sa meid vaevasid,
 nii palju aastaid,
 kui me nägime õnnetust!
 

16 
 Saagu nähtavaks su töö su sulastele
 ja nende lastele su auhiilgus!
 

17 
 Issandal, meie Jumalal,
 olgu lahke meel meie vastu!
 Meie kätetööd ta kinnitagu meile!
 Kinnita meie kätetööd!