Sakarja
13Jeruusalemma tulevane päästmineSel päeval avaneb Taaveti soole ja Jeruusalemma elanikele
 allikas patu ja rüveduse vastu. 

Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, kaotan ma maalt ebajumalate
 nimed ja enam ei tuletata neid meelde. Ka prohvetid ja rüveduse
 vaimu ajan ma maalt ära. 

Ja kui keegi veel ennustab, siis peavad temale ütlema ta isa ja
 ema, kes ta on sünnitanud: „Sa ei või jääda elama, sest sa räägid
 valet Issanda nimel.” Ja ta isa ja ema, kes ta on sünnitanud,
 pistavad ta läbi tema ennustamise pärast. 

Ja sel päeval häbeneb iga prohvet oma nägemust, kui ta on
 ennustanud, ega pane selga karust kuube selleks, et valetada, 

vaid ütleb: „Mina ei ole prohvet, ma olen põllumees, sest põld
 on mu omand alates mu noorusest.” 

Ja kui temalt küsitakse: „Mis haavad need su rinnas on?”, siis ta
 vastab: „Need löödi mulle mu sõprade kojas.”
  

Issanda karjase nuhtlemine
 Mõõk, tõuse mu karjase kallale,
 mu kaaslase kallale,
 ütleb vägede Issand!
 Ma löön karjast
 ja lambad pillutatakse,
 ma pööran oma käe
 karjapoiste vastu.
 


 Ja nõnda sünnib kogu maal,
 ütleb Issand,
 sealt hävitatakse ja hukkub kaks osa,
 aga kolmas osa jääb sinna järele.
 


 Ja ma viin kolmanda osa tulle
 ning sulatan neid,
 nagu sulatatakse hõbedat,
 ja proovin neid,
 nagu proovitakse kulda.
 Ta hüüab minu nime
 ja ma vastan temale.
 Mina ütlen:
 „See on minu rahvas.”
 Ja tema ütleb:
 „Issand, minu Jumal!””