Otsing 1Sm 2,2;1Kr 3,11;Lk 21,5-6.20-24; 1Aj 17,1-14; Trk 7,7-21
(118 vastet, leht 1 1-st)
1. Saamueli 2Ükski pole nii püha kui Issand, sest ei ole muud kui sina, ükski pole kalju nagu meie Jumal. 
Luuka 1Juba mitmed on võtnud kätte koostada jutustus neist asjust, mis meie seas on aset leidnud, 
nõnda nagu seda on meile edasi andnud need, kes ise algusest peale on seda oma silmaga näinud ja on saanud sõna sulasteks. 
Seepärast on mullegi tundunud õige, pärast kõigega algusest peale täpset tutvumist, kirjutada sinu jaoks, üliauline Teofilos, järgemööda kõik üles, 
et sa võiksid õppida tundma sulle õpetatud asjade usaldusväärsust. 
Juuda kuninga Heroodese päevil elas preester, nimega Sakarias, Abija teenistuskorrast, ta naine oli Aaroni tütardest ja tema nimi oli Eliisabet. 
Nad mõlemad olid õiged Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi. 
Aga neil ei olnud last, sest Eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad. 
Sündis aga, kui Sakarias oli oma teenistuskorra aegu preestritalituses Jumala ees, 
et liisk langes ametikombe järgi talle minna Issanda templisse suitsutama. 
10 Kui kogu rahvahulk palvetas õues suitsutamistunnil, 
11 ilmus talle Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool. 
12 Teda nähes Sakarias kohkus ja kartus langes ta peale. 
13 Aga ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes. 
14 Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest, 
15 sest ta saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus. 
16 Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole. 
17 Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse, et kujundada Issandale valmistatud rahvast.” 
18 Sakarias küsis inglilt: „Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas.” 
19 Ja ingel vastas talle: „Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit. 
20 Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.” 
21 Rahvas oli ootamas Sakariast ja pani imeks, et ta nii kaua viibis templis. 
22 Aga kui ta oli välja tulnud, ei saanud ta nendega rääkida. Ja nad mõistsid, et ta oli templis näinud nägemust. Tema üksnes viipas neile käega ning jäi tummaks. 
23 Kui Sakariase teenistuskorra päevad lõppesid, läks ta koju. 
24 Aga pärast neid päevi jäi ta naine Eliisabet lapseootele ja hoidis ennast varjul viis kuud, öeldes: 
25 „Nõnda on Issand mulle teinud neil päevil, mil ta minu peale vaatas, et võtta ära häbi, mis mul oli inimeste silmis.” 
26 Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret, 
27 neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. 
28 Tema juurde tulles ütles Gabriel: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” 
29 Tema oli aga vapustatud nende sõnade pärast ja imestas, mida see teretus võiks tähendada. 
30 Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! 
31 Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. 
32 Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. 
33 Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” 
34 Aga Maarja küsis inglilt: „Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” 
35 Ja ingel vastas talle: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. 
36 Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks, 
37 sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.” 
38 Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel läks ära tema juurest. 
39 Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna 
40 ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. 
41 Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu 
42 ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! 
43 Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? 
44 Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. 
45 Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.” 
46 Ja Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat 
47 ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, 
48 sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, 
49 sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi 
50 ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad. 
51 Ta on näidanud oma käsivarre kangust, ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. 
52 Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, 
53 näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt. 
54 Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust, 
55 nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti.” 
56 Ja Maarja jäi Eliisabeti juurde umbes kolmeks kuuks ja pöördus siis tagasi koju. 
57 Eliisabetil sai aeg täis sünnitada ja ta tõi ilmale poja. 
58 Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli olnud temale armuline, ja nad rõõmustasid koos temaga. 
59 Nad tulid kaheksandal päeval lapsukest ümber lõikama ja tahtsid anda talle tema isa nime Sakarias. 
60 Ent tema ema kostis: „Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!” 
61 Nemad ütlesid talle: „Su suguvõsas pole kedagi selle nimega.” 
62 Ja nad viipasid ta isale, et saada teada, kuidas tema tahaks last nimetada. 
63 Sakarias palus lauakese ning kirjutas: „Johannes on tema nimi.” Ja kõik imestasid. 
64 Aga otsekohe läksid ta suu ja keelepaelad lahti ning ta hakkas rääkima, ülistades Jumalat. 
65 Ja kartus tuli kõikide ümberkaudsete peale ja kõigist neist asjust kõneldi kogu Juuda mäestikus. 
66 Kõik, kes seda kuulsid, jätsid selle oma südamesse ja küsisid: „Mis saab küll sellest lapsest?” Sest Issanda käsi oli temaga. 
67 Tema isa Sakarias sai täis Püha Vaimu ja rääkis prohvetina: 
68 „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse 
69 ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, 
70 nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi - 
71 päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, 
72 et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, 
73 vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. 
74 Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda 
75 vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad. 
76 Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, 
77 et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises 
78 meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. 
79 See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.” 
80 Aga lapsuke kasvas ja sai tugevaks vaimus. Ja ta oli kõrbes selle päevani, mil ta astus Iisraeli ette. 
Luuka 17Aga Jeesus ütles oma jüngritele: „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad. 
Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule. 
Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks! 
Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen”, andesta ikka talle!” 
Ja apostlid ütlesid Issandale: „Kasvata meie usku!” 
Aga Issand ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!” ja see kuulaks teie sõna. 
Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!”? 
Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!” 
Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? 
10 Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.” 
11 Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. 
12 Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. 
13 Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” 
14 Ja neid nähes ütles Jeesus neile: „Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. 
Luuka 21Ja kui mõned ütlesid pühakoja kohta, et see on ilusate kividega ja tõotusandidega ehitud, siis Jeesus ütles: 
„Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” 
20 Aga kui te näete Jeruusalemma sõjalaagreist piiratuna, siis mõistke, et selle laastamine on lähedal. 
21 Siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedele, ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu tulgu linna, 
22 sest need on kättemaksupäevad, et kõik läheks täide, mis on kirjutatud. 
23 Häda neile, kes on lapseootel, ja neile, kes imetavad neil päevil, sest suur kitsikus tuleb maa peale ja viha selle rahva vastu. 
24 Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka, ja Jeruusalemm jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis. 
1. Korintose 311 Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas - see on Jeesus Kristus. 
Saalomoni tark. 7Sellepärast ma palvetasin, ja minule anti mõistus, hüüdsin, ja minule tuli tarkuse vaim. 
Seda ma eelistasin valitsuskeppidele ja aujärgedele, ja sellega võrreldes ei pannud ma rikkust millekski. 
Sellega võrdseks ma ei pidanud hindamatut kalliskivi, sest tarkuse kõrval on kõik kuld nagu pisut liiva, ja hõbedat tuleb arvata sõnnikuks. 
10 Ma armastasin seda rohkem kui tervist ja ilu ja tahtsin seda pidada valguse asemel, sest selle paistus on igavene. 
11 Aga koos sellega tuli minule ka kõik hea, ja sellel oli käes mõõtmatu rikkus. 
12 Ma tundsin rõõmu kõigest, et tarkus juhatab neid, aga ma ei teadnud, et see on ka nende sünnitaja. 
13 Ausalt õppisin, kadeduseta annan edasi, selle rikkust ma ei salga. 
14 Sest see on inimestele ammendamatuks varanduseks, ja need, kes selle saavad, sõlmivad sõpruse Jumalaga andide soovitusel, mida õpetus annab. 
15 Mind aga Jumal lubagu rääkida, nõnda nagu ma tahan, ja väärikalt mõtiskleda antu üle, sest tema ise on tarkuse teenäitaja ja tarkade juht. 
16 Sest tema käes oleme meie, ja on meie sõnadki, ka arukus ning tööoskus. 
17 Jah, tema andis mulle kindla teadmise sellest, mis on olemas, nõnda et ma tunnen maailma ehitust ja algainete mõjujõudu, 
18 aegade algust ja lõppu ja keset, pööripäevi ja aastaaegade vaheldumist, 
19 aastate veeremist ja tähtede seisu, 
20 loomade loomust ja kiskjate verejanu, vaimude väge ja inimeste mõtteid, taimede erinevust ja juurte jõudu. 
21 Mina tean, mis on peidetud ja mis on avalik, sest tarkus, kõige meister, on mind õpetanud.