Esimene Kuningate raamat
8Templi pühitsemineSiis kogus Saalomon Iisraeli vanemad ja kõik suguharude
 peamehed, Iisraeli laste perekondade eestseisjad, kuningas Saalomoni
 juurde Jeruusalemma Issanda seaduselaegast Taaveti linnast, see on
 Siionist, üles tooma. 

Ja kõik Iisraeli mehed kogunesid pühadeks kuningas Saalomoni juurde
 eetanimikuus, mis on seitsmes kuu. 

Ja kui kõik Iisraeli vanemad olid tulnud, siis tõstsid preestrid
 laeka 

ja tõid üles Issanda laeka, kogudusetelgi ja kõik pühad riistad,
 mis telgis olid; preestrid ja leviidid tõid need üles. 

Kuningas Saalomon oli laeka ees, ja koos temaga oli kogu
 Iisraeli kogudus, kes oli kogunenud tema juurde; nad ohverdasid nii
 palju lambaid, kitsi ja veiseid, et neid ei saadud lugeda ega kokku
 arvata. 

Ja preestrid tõid Issanda seaduselaeka selle paika koja
 tagaruumi, kõige pühamasse paika keerubite tiibade alla, 

sest keerubid laotasid oma tiivad laeka paiga üle; keerubid
 katsid laegast ja selle kandekange pealtpoolt. 

Ja kangid olid nii pikad, et kangide otsi võis näha pühamust,
 kõige pühama paiga eest, ent neid ei nähtud väljast; ja need on seal
 tänapäevani. 

Laekas ei olnud muud kui need kaks kivilauda, mis Mooses oli
 Hoorebil sinna pannud, kui Issand tegi Iisraeli lastega lepingu nende
 tulles Egiptusemaalt. 

10 Ja kui preestrid pühamust väljusid, siis sündis, et pilv täitis
 Issanda koja 

11 ja preestrid ei võinud jääda teenima pilve pärast: sest Issanda
 auhiilgus oli täitnud Issanda koja. 

12 Siis kõneles Saalomon:
 „Issand on öelnud,
 et ta tahab elada pimeduses.
 

13 
 Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja,
 su igavese eluaseme paiga.”
 
 

14 Ja kuningas pööras oma palge ja õnnistas kogu Iisraeli
 kogudust, ja kogu Iisraeli kogudus seisis. 

15 Ja ta ütles: „Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes oma
 käega on tõeks teinud, mida ta oma suuga on kõnelnud mu isale
 Taavetile, öeldes: 

16 Sellest päevast alates, kui ma tõin oma Iisraeli rahva ära
 Egiptusest, ei ole ma üheltki Iisraeli suguharult valinud ühtegi
 linna, kuhu ehitada koda, kus oleks mu nimi; aga ma valisin Taaveti,
 et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle. 

17 Mu isal Taavetil oli küll südame peal ehitada koda Issanda,
 Iisraeli Jumala nimele, 

18 aga Issand ütles mu isale Taavetile: Et sul südame peal on
 ehitada mu nimele koda, siis oled sa hästi teinud, kui see sul südame
 peal on. 

19 Ometi ei ehita sina seda koda, vaid su poeg, kes su niudeist
 välja tuleb, ehitab mu nimele koja. 

20 Issand on pidanud oma sõna, mis ta kõneles, ja mina olen
 tõusnud oma isa Taaveti asemele ja istun Iisraeli aujärjel, nõnda
 nagu Issand on kõnelnud, ja ma olen ehitanud koja Issanda, Iisraeli
 Jumala nimele. 

21 Ja ma olen valmistanud paiga laekale, mille sees on Issanda
 leping, mille ta tegi meie vanematega, kui ta tõi nad ära
 Egiptusemaalt.” 

22 Siis astus Saalomon Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse
 juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole 

23 ning ütles: „Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei
 ole ülal taevas ega all maa peal: sina pead lepingut ja osadust oma
 sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest, 

24 sina oled pidanud oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa
 temale olid lubanud. Jah, mis sa oma suuga oled kõnelnud, selle oled
 sa oma käega tõeks teinud, nõnda nagu see täna on sündinud. 

25 Ja nüüd, Issand, Iisraeli Jumal, pea oma sulasele, mu isale
 Taavetile, mis sa temale tõotasid, öeldes: Ei puudu sul minu
 palge ees mees, kes istub Iisraeli aujärjel, kui ainult su pojad peavad
 oma teed, käies mu ees, nõnda nagu sina oled käinud mu ees. 

26 Ja nüüd, Iisraeli Jumal, saagu ometi tõeks su sõnad, mis sa
 oled kõnelnud oma sulasele, mu isale Taavetile! 

27 Aga kas Jumal tõesti peaks elama maa peal? Vaata, taevas ja
 taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen
 ehitanud. 

28 Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Issand, mu
 Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane täna
 palvetab sinu ees, 

29 et su silmad oleksid lahti ööd ja päevad selle koja kohal,
 selle paiga kohal, mille kohta sa oled öelnud: Seal peab olema minu
 nimi!, et sa kuuleksid palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole! 

30 Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad
 palvetavad selle paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad -
 taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks! 

31 Kui keegi oma ligimese vastu pattu teeb ja talle pannakse peale
 vanne teda vannutades, ja vandeasi tuleb sinu altari ette siia kotta, 

32 siis kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma
 sulastele: mõista süüdlane süüdi, pane tema teod ta pea peale,
 õige aga mõista õigeks, anna temale ta õigust mööda! 

33 Ja kui su Iisraeli rahvas lüüakse maha vaenlase ees,
 sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, ent nad pöörduvad
 tagasi su juurde ja kiidavad sinu nime, palvetavad su poole ja anuvad
 sind selles kojas, 

34 siis kuule sina taevast ja anna andeks oma Iisraeli rahva patt
 ja too nad tagasi maale, mille sa oled andnud nende vanematele! 

35 Kui taevas on suletud ja vihma ei ole, sellepärast et nad on sinu
 vastu pattu teinud, aga nad palvetavad selle paiga poole ja
 kiidavad sinu nime ja pöörduvad oma patust, sellepärast et sa neid
 oled alandanud, 

36 siis kuule sina taevast ja anna andeks oma sulaste ja oma
 Iisraeli rahva patt, sest sina õpetad neile head teed, mida nad
 peavad käima, ja anna vihma oma maale, mille sa oled andnud
 pärisosaks oma rahvale! 

37 Kui maale tuleb nälg, kui tuleb katk, kui tulevad viljakõrvetus
 või -rooste, rohutirtsud ja mardikad, kui vaenlane teda rõhub ta
 maa väravais, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus, 

38 kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik
 missuguse inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks
 tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole, 

39 siis kuule sina taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning
 tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned
 tema südant, sest sina üksi tunned kõigi inimlaste südameid, 

40 et nad kardaksid sind kõigil neil päevil, mil nad elavad maal,
 mille sa oled andnud meie vanemaile! 

41 Aga ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast,
 tuleb aga kaugelt maalt sinu nime pärast 

42 - sest nad kuulevad sinu suurest nimest, sinu vägevast käest
 ja sinu väljasirutatud käsivarrest - ja ta tuleb ning palvetab selle
 koja poole, 

43 kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast
 võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime
 ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid,
 et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud! 

44 Kui su rahvas läheb sõtta oma vaenlase vastu, teekonnale, kuhu
 sa nad läkitad, ja nad palvetavad Issanda poole selle linna suunas,
 mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud su nimele, 

45 siis kuule taevast nende palvet ja anumist ja tee neile õigust! 
46 Kui nad sinu vastu pattu teevad - sest pole inimest, kes pattu
 ei tee - ja sina vihastad nende peale ning annad nad vaenlase
 kätte, nõnda et nad viiakse vangi vaenlase maale, kaugemale või lähemale, 

47 aga kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi
 viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, öeldes: Me
 oleme pattu teinud, oleme eksinud ja saanud süüdlasteks, 

48 ja pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma
 hingest nende vaenlaste maal, kes on nad vangi viinud, ja paluvad sind
 oma maa suunas, mille sa oled andnud nende vanematele, linna suunas,
 mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud
 sinu nimele, 

49 siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist,
 tee neile õigust 

50 ja anna oma rahvale andeks see, milles nad sinu vastu on pattu
 teinud, ja kõik nende vastuhakkamised, millega nad sulle on vastu
 hakanud, ja lase neil leida halastust oma vangiviijate ees, et need
 halastaksid nende peale! 

51 Sest nad on sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid ära
 Egiptusest, rauasulatusahjust. 

52 Olgu su silmad lahti su sulase anumise ja su Iisraeli rahva
 anumise poole, et sa neid kuuleksid kõiges, mille pärast nad sind hüüavad! 

53 Sest sina oled nad eraldanud enesele pärisosaks kõigi maa
 rahvaste hulgast, nõnda nagu sa rääkisid oma sulase Moosese läbi, kui
 sa tõid meie vanemad ära Egiptusest, oh Issand Jumal!” 

54 Ja kui Saalomon oli lõpetanud palvetamise Issanda poole, kõik
 need palved ja anumised, siis ta tõusis üles Issanda altari eest, kus
 ta oli põlvitanud, käed sirutatud taeva poole, 

55 ja astus ette ning õnnistas kogu Iisraeli kogudust, öeldes
 valju häälega: 

56 „Kiidetud olgu Issand, kes on andnud rahu oma Iisraeli rahvale,
 nõnda nagu ta on öelnud! Ainsatki sõna ei ole langenud tühja kõigist
 ta headest sõnadest, mis ta oma sulase Moosese läbi on rääkinud. 

57 Olgu Issand, meie Jumal, meiega, nõnda nagu ta on olnud meie
 vanematega; tema ärgu jätku meid maha ja ärgu loobugu meist, 

58 vaid ta pööraku meie südamed enese poole, et käiksime kõigil ta
 teedel ja peaksime ta käske, määrusi ja seadlusi, nagu ta meie
 vanemaid on käskinud! 

59 Ja olgu need minu sõnad, millega ma olen anunud Issanda ees,
 Issanda, meie Jumala juures päevad ja ööd, et ta teeks õigust oma
 sulasele ja oma Iisraeli rahvale, nagu iga päev on tarvis, 

60 nõnda et kõik maa rahvad saaksid teada, et Issand on Jumal, aga
 mitte keegi teine! 

61 Ja teie süda olgu siiras Issanda, meie Jumala vastu, et te
 käiksite tema määruste järgi ja peaksite tema käske nagu täna!” 

62 Siis ohverdas kuningas ja kogu Iisrael koos temaga Issanda
 ees tapaohvreid. 

63 Saalomon ohverdas tänuohvriks, mida ta Issandale ohverdas,
 kakskümmend kaks tuhat veist ning sada kakskümmend tuhat lammast ja
 kitse.
 Nõnda pühitsesid kuningas ja kõik Iisraeli lapsed Issanda koja. 

64 Selsamal päeval pühitses kuningas Issanda koja ees oleva õue
 keskpaiga, sest ta ohverdas seal põletusohvri ja roaohvri ning
 tänuohvri rasvu, kuna vaskaltar Issanda ees oli liiga väike, et
 mahutada põletus- ja roaohvrit ning tänuohvri rasvu. 

65 Nõnda pidas Saalomon sel ajal Issanda, meie Jumala ees püha, ja
 kogu Iisrael koos temaga - üks suur kogudus Hamati teelahkmest kuni
 Egiptuseojani - seitse päeva ja seitse päeva, see on neliteist päeva. 

66 Kaheksandal päeval saatis ta rahva ära; nad õnnistasid kuningat
 ja läksid oma telkide juurde rõõmsatena ja heas meeleolus selle hea
 pärast, mida Issand oli teinud oma sulasele Taavetile ja oma Iisraeli
 rahvale.