Pauluse esimene kiri korintlastele
13Armastuse ülemlaul
 Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
 aga mul ei oleks armastust,
 siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
 


 Ja kui mul oleks prohvetianne
 ja ma teaksin kõiki saladusi
 ja ma tunnetaksin kõike
 ja kui mul oleks kogu usk,
 nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
 aga mul ei oleks armastust,
 siis poleks minust ühtigi.
 


 Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
 ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
 aga mul ei oleks armastust,
 siis ma ei saavutaks midagi.
 


 Armastus on pika meelega,
 armastus hellitab,
 ta ei ole kade,
 armastus ei kelgi ega hoople,
 


 ta ei käitu näotult,
 ta ei otsi omakasu,
 ta ei ärritu.
 Ta ei jäta meelde paha,
 


 tal ei ole rõõmu ülekohtust,
 aga ta rõõmustab tõe üle.
 


 Ta lepib kõigega,
 ta usub kõike,
 ta loodab kõike,
 ta talub kõike.
 


 Armastus ei hääbu kunagi.
 Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,
 olgu keeled - need vaibuvad,
 olgu tunnetus - see lõpeb ära.
 


 Sest poolikult me tunnetame
 ja poolikult me ennustame,
 

10 
 aga kui tuleb täielik,
 siis kõrvaldatakse poolik.
 

11 
 Kui ma olin väeti laps,
 siis ma rääkisin nagu väeti laps,
 mõtlesin nagu väeti laps,
 arutlesin nagu väeti laps.
 Aga kui ma sain meheks,
 jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
 

12 
 Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
 siis aga palgest palgesse.
 Praegu ma tunnetan poolikult,
 siis aga tunnetan täiesti,
 nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
 

13 
 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
 aga suurim neist on armastus.