Psalmid (Laulud)
102Hädasolija palveHädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse
 Issanda ette.
  


 Issand, kuule mu palvet,
 ja mu appihüüd tulgu su ette!
 


 Ära pane oma palet varjule minu eest,
 kui mul on kitsas käes!
 Pööra oma kõrv mu poole!
 Päeval, mil ma hüüan,
 tõtta mulle vastama!
 


 Sest mu päevad on lõppenud suitsus
 ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
 


 Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi,
 ma olen unustanud oma leivagi söömata.
 


 Mu valjust oigamisest
 on mu luud liha küljes kinni.
 


 Ma olen nagu kaaren kõrbes,
 nagu öökull varemetes.
 


 Ma olen uneta
 ja nagu üksik lind katusel.
 


 Iga päev teotavad mind mu vaenlased,
 mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.
 

10 
 Sest ma söön tuhka nagu leiba
 ja tembin oma jooki nutuga
 

11 
 sinu suure meelepaha
 ja su viha pärast;
 sest sina oled mind tõstnud üles
 ja visanud maha.
 

12 
 Mu päevad on veninud pikaks nagu vari
 ja ma kuivan ära nagu rohi.
 
 

13 
 Aga sina, Issand,
 istud aujärjel igavesti
 ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
 

14 
 Küll sa tõused ja halastad Siioni peale,
 sest aeg on käes temale armu anda,
 paras aeg on juba kätte jõudnud.
 

15 
 Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid
 ja nad haletsevad tema põrmu.
 

16 
 Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime
 ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
 

17 
 Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni,
 siis ilmub ta oma auhiilguses.
 

18 
 Ta on kaldunud nende palve poole,
 kes on tehtud puupaljaks,
 ega ole põlanud nende palvet.
 

19 
 Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks;
 siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
 

20 
 et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest,
 Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
 

21 
 et kuulda vangide ägamist
 ja vabastada surmalapsed,
 

22 
 et Siionis kuulutataks Issanda nime
 ja Jeruusalemmas tema kiitust,
 

23 
 kui kõik rahvad ja riigid
 kogutakse kokku teenima Issandat.
 
 

24 
 Tema on teel nõrgestanud mu rammu,
 lühendanud mu päevi.
 

25 
 Ma ütlen:
 „Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga;
 sinu aastad kestavad põlvest põlve!
 

26 
 Muiste sa panid maale aluse
 ja taevas on su kätetöö.
 

27 
 Need hävivad, aga sina püsid;
 nad kõik kuluvad nagu kuub;
 sa vahetad neid nagu riideid
 ja nad muutuvad.
 

28 
 Aga sina oled seesama
 ja sinu aastad ei lõpe.
 

29 
 Su sulaste lapsed leiavad eluaseme
 ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.”